5. ANDREAS KAKSSILM JA LOHEKOOPA SALADUS

 5.

Selleks ajaks, kui ta Servasaba sadamas taas maale astus, oli noorest Andreasest saanud juba kuulus piraat. Kuigi paljude arvates ebatavaline ja veider, sest ta ei soovinud mitte väga röövida ega tappa kui polnud hädavajalik enesekaitse. Andreas soovis otsida tasakaalu ja juua vahest rohkem vett ning maherüübet kui kanget rüübet, kuigi kvaliteetset märjukest oskas temagi hinnata ja verd ning võitlust ta samuti ei peljanud. Need konfliktsed omadused muutsid ta natuke hirmutavaks. 

Tema meeskond koosnes eranditult vaid julgetest, vahvatest ja ainult mõnikord jultunud kõrilõikajatest. Üheks kapteniabiks oli Helmut Harald Oor Vägev, keda hüüti aga pigem Helmutiks või vahel Helmut Haraldiks või Helmut Vägevaks. Talle meeldis teha head nalja ja kavalaid tempe. Ta rääkis millestki täiesti uskumatust ning vaatas ise klaaride siniste silmadega otsa, nii et kõik jäid alati teda uskuma. See oli osaliselt aga tema kaval nõks, kuidas jagu saada kellestki, kes oli temast suurem, sest suurusega ei saanud Helmut väga kiidelda. See-eest oli ta sale, sitke ja väle. Ja häid lugusid meeldis kõigile alati kuulata. Kui ta vihastas, siis äkki ja plahvatades. Ainus asi, mis tal auga vägev oli, olid tema ilusad kastanpruunid juuksed ja nende üle oli ta uhke.

Teiseks kapteniabiks oli Joosep Elm Didrekson Lauluga, kellele meeldis väga laulda ning ta tegi seda igal sobival võimalusel. Teda kutsuti vahel harva Didrekuks, enamasti aga Didreksoniks. Mõnikord vaenlane taandus, kuuldes Didreksoni laulu, sest ta laulis tihtipeale enda välja mõeldud sõnadega ning ajas sellega vastasele hirmu naha vahele. Liikusid jutud, et Didrekson oma lauluga suutis vahel jubedaid jõude välja manada, seetõttu tema laulmist üldiselt peljati. Kuigi tegelikult oli ta ka füüsiliselt väga tugev. Samas oli ta ka üdini aus ja õigemeelne ning seegi lõi teised mõnikord pahviks. Ta armastas loodust ja tahtis seda kaitsta. Temas polnud grammigi pahatahtlikku kavalust, nagu Helmutil vahel välja lõi. Ja üks oluline omadus oli tal veel – Didreksonile meeldis väga joonistada ja ta oskas ka üht väga iidset joonistamiskunsti, mille üks maailmavanune kunstnik oli talle õpetanud. Didreksonist kumas samuti vana Põhjamaa tõugu – heledamapoolsed juuksed, hallikassinised klaarid silmad, sirge ja tugeva rühiga.

Andrease enda täielik nimi oli Andreas Anton Aksel Kakssilm, kuid omavahel olid nad tihti hoopis Aks, Dide ning Helm.

Andrease laevkonna pootsmaniks oli Olaf Oolo, keda omade seas kutsuti vahel ka Oo-Olaf, kusjuures pärast Oo'd tuli alati väike üllatuspaus.

Üks iseäralik iseloomujoon oli Andreasel, Helmutil ja Didreksonil täiesti ühine – nad ei sallinud mustust, lohakust ega räpakust. Nad olid korralikud ja nõudsid korda ka laevas, mistõttu oligi Andrease laev alati heas vormis, sest see oli puhas ja korras.

 *

Andreas jõudis Rembit Rõngaskõrvaga kokkuleppele, et nad lähevad koos Oliver Karvanäole vastu ja siis tuleb ilmselt maha pidada võitlus, sest vaevalt Oliver tahab vabatahtlikult oma uuest laevast loobuda ning samuti tuleb võistelda Oliveriga selle eest, kes jõuab enne Lohekoopani. Kumbki ei teadnud, kus Oliver hetkel täpselt asub või kui palju tal mehi on. Andreasel oli tekkinud uudishimu koopa vastu, kuhu kõik nii kangesti kibelesid. Loomulikult oli ka tema kuulnud lugusid, aga polnud neist seni suurt midagi arvanud.

Kuid enne, kui nad Hõbekuljusele läksid, oli Andreasel üks ootamatult ilmnenud asi ajada ning ta palus Rembitil viisakalt seni oodata või veel üks pint rüübet teha, Andrease kulul loomulikult.