3. ANDREAS KAKSSILM JA LOHEKOOPA SALADUS

 

3. 

Uhke rohesilmne meresõitja Andreas Kakssilm tõmbas vöö pingule, sättis mõõka vööl ja astus maale. Ta oli pikka kasvu, sitke ja sirge.

Siinses sadamas, nagu ka mitmes teises tegelikult juba, oli ta tuntud oma õiglase meele, julguse, tugevuse, tahtejõu ja julguse poolest. Lood Andrease tahtejõu kohta olid alati jõudnud temast ette, räägiti, et tema tahtejõud oli sama tugev kui ta isegi. Või vahest isegi tugevam ning tegelikult ei olnudki päris hästi teada, kumb siis ikkagi tugevam oli. Andreas oli loogiline ja asjalik mees ning ise pikalt selle üle aru ei pidanud. Tema mõte lõikas kui vahe tera, silm oli täpne ja mõistus terane. Heledapäine, kindlameelne ja rühikas Põhjamaa mees, kõndis Andreas mööda sadamakaid linna poole. Tal oli selles linnas üks asi ajada. 

Tal oli isegi hea meel, et see just siin toimus, tal olid nii soojad mälestused siit ja talle meeldis see linnake. Siin oli ta esimest korda tundnud, et ta on vaba ja iseenda peremees ning võib teha nii nagu ise soovib ja oma elukäike ise seada. Praegu muidugi polnud tal aega vanu aegu väga meenutada, sest Sinipärli kapten oli talle jäänud võlgu. Esiteks raha, mis polnudki väga tähtis, sest Andreas Kakssilm oli väga rikas. Teiseks ühe lubaduse, ja see oli juba auküsimus. Andreas teadis, et Sinipärli kapten, keda hüüti Rõngaskõrvaks, viibis parajasti selles linnas redus. Sinipärl aga oli pärast vägevat reetmist ja mehist lahingut jäänud sõjasaagina Oliver Karvanäo ja tema verejanulise meeskonna kätte. Ning kapten Rõngaskõrv oli ilma laevata ja seega varsti Andrease meelevallas. Ainult et ka Rõngaskõrv tajus, õigemini arvas, et Andreas võib tulla teda otsima. Ta ei oodanud aga Andreast nii ruttu ning sestap oli väga üllatunud, kui kuulis selget ja kõlavat hüüet:

„Ahoi Rõngaskõrv!” hõikas Andreas tänaval, linna kuulsaima kõrtsi Muinaslind ees seistes.

Varsti avaneski uks ja üks üsna kõrbenud moega mees piilus välja.

„Näe, oled jah, Andreas. Jõudsid ka siia. See on muidugi huvitav, et me juba trehvame. Aga mis me seisame, läheme ometi sisse,“ ja ta hoidis ust pärani, et Andreas enne sisse juhatada, kuid Andreas lükkas Rõngaskõrva kõrtsi ja läks ise järele.

Enne sisenemist paelus miski aga Andrease tähelepanu – kõrtsi ukse kõrval oli ühest nurgast lahti tulnud plakat, kuhu oli ühe tagaotsitava nägu joonistatud. Küll oskamatult ja pisut valesti, aga Andreas tundis sellest hoolimata ära, et tegemist oli eksimatult Oliver Karvanäoga. „Hmm, see on küll huvitav ...“ ja ta astus uksest sisse.

„Andreas ... tere jah ... arvasingi, et tuled varsti,” Rõngaskõrv tõstis peekri: „Sinu, hõk, terviseks!”

Andreas noogutas ning märkas siis baarileti taga üht kidura välimusega meest, kel oli ümara lõikega väike habe ja kes hõõrus mitte just väga puhta rätiga üsna räpaseid klaase. See oli Röga-Bert, üks kuulsamaid baaripidajaid vähemalt kolmesaja meremiili raadiuses. Andreas viipas talle sõbralikult, Röga-Berdi nägu läks korraga naerule ja ta sülitas kõige täiega klaasile ning nühkis veelgi ägedamalt kaltsuga. Tema sooniline ning kitsas, vagudest küntud teraselt uuriv, ent kahtlustav nägu muutus tundmatuseni lahkeks. Klaas pühitud, pani ta selle käest ning võttis leti alt teise. Ta valas Andreasele jaheda ja vahutava roherüüpe. „Ole tänatud, Bert!“ ja sättis end istuma Rõngaskõrva kõrvale. „Kus su laev, mees?”

Rõngaskõrva ilme muutus kurvaks. „Jäi selle raisa Karvanäo kätte ... et ta kõngeks!”

„Ma imestan väga, et see tal õnnestus – võita sind, keda kavalaks hüütakse,” Andreas muigas ja maitses rüübet, Bert juba oskas talle head märjukest pakkuda. Bert oli tänulik, et Andreas kutsus teda alati Berdiks, mitte Röga-Berdiks. Ta ei rögastanud kunagi Andrease klaasi. Bert pakkus nii taime-, kõrre-, roherüüpeid kui ka hundi-, tondi- ja kondirüüpeid. Viimane oli kõige kangem ja seda kulus väga vähe, sest ühest toobist piisas, et mees maha niita. Bert hoidis alati korralikku varu ka tiburüübet, seda läks vaja pärast kondirüüpest ärkamist.

„Njah ... ta reetis mind, kui sa just teada tahad ja mu laeva sai ta pettusega. Meeskond on mul ma ei tea kus laiali siin linnas või seal linnas, igal pool, ilmselt joovad ja laaberdavad ... Kas neist kunagi enam head nahka saabki?” Rõngaskõrv rüüpas sügava lonksu.

„Saab, saab. Ja ehk saab su laevagi tagasi, kui oleme arved sinuga ära klaarinud. Mitte enne ei aita ma sind.”

Rõngaskõrv piidles viltuse silmaga Andreast. „Sina? Aitad? Sina aitaksid mind võtta tagasi mu laeva?” küsis ta irvitades.

„Jaa. Aitaksin. Miks mitte? On ju sinulgi oma eneseväärikus, mida sa säilitada soovid, mis?” Andreas oli tõsine ning sõnapidaja mees ja Rõngaskõrv teadis seda. Ta jäi mõttesse.

„Aga kuna mu laev on läinud ja kõik mu varandus oli selle parda urgastes, siis ei ole mul raha, mida sulle tagasi maksta,” ütles Rõngaskõrv ja rüüpas jälle.

„Tean, tean. Tean ka seda, et sul pole kunagi raha. Aga raha rahaks. See polnudki nii suur summa. Aga ... sa tead, miks ma tulin, Rõngaskõrv.”

„Mhmh ... meil jäi jah, minevikus nii-öelda kaup katki.”

„Nii et maksa oma võlg, Rõngaskõrv.”

„Kohe või?”

„Kohe,” vastas Andreas.

Rõngaskõrv tõmbas oma kannust mitu head tondirüüpe lonksu, kuni tühja toobi letile põrutas. Siis pühkis ta käeseljaga suud, tõusis, laiutades ise käsi ja öeldes: „Ma ei tea, kas ma kohe saan, ma pidin just minema hakkama, kiired ajad, toimetused...“

Kuid Andreas ei lasknud tal rohkem rääkida: „Kusagile ei pidanud sa minema, sa ei teagi, kuhu siit minna,“ haaras mehel kraest, juhtis tänavale ning astus ise järele.

Kõige puhtam, ehedam ja vanem mereröövli au, mida sai lahendada vaid kahevõitlusega, ootas punkti.

Kui nad olid keset liivaga kaetud tänavat jõudnud, tõmbas Rõngaskõrv välja püstoli ja suunas selle toru Andrease poole. Ka Andreas võttis vöö pealt püstoli ja üritas selle vinna tõmmata, kuid midagi oli valesti, sest püstol ei lasknud end vinnastada. Midagi oli seal kinni kiilunud.

„See püstol on mul praegu paigast ära, vaja remontida,” ütles Andreas nõutult, väikest püstolit käes keerutades. „Neid vigureid ei tea kunagi usaldada," ta muutus pahuraks ja viskas püstoli eemale.  

„Võitle siis mõõgaga,” kehitas Rõngaskõrv õlgu. „Mul ükstakama,” ning ka tema viskas oma püstoli hooletult eemale, kus see maandus mütsakaga tänavale, paisates õhku tolmupilve, ning sikutas väikeste raskustega mõõga tupest.

Elanikud tõmbasid plaksuga kinni oma aknaluugid ja piilusid asjade edasist kulgu vaid läbi pragude. Linnud jäid vakka, koerad lõpetasid kratsimise, kärbse lend pidurdus. Pinge praksus soojas ja tolmuses õhus.

Keegi juba kõõritas kõrtsi ukse lävelt maas lebavate püstolite suunas, kuid temast mööda trügides astus välja ka Bert ning tõstis tulirelvad maast ja vibutas himustajale hoiatavalt näppu. Bert läks sisse tagasi ning näitas ka võõrale, et see oleks temast tark tegu. Võõras kuuletus.

Andreas ja Rõngaskõrv ringitasid üksteise ümber aeglaselt nagu isased kassid varakevadel. Rõngaskõrv aga oli joonud nii palju tondirüübet, et tal hakkas sellest keerutamisest pea ringi käima ja tänavatolm tema jalgade alt tõusis talle ninna, nii et ta hakkas pidurdamatult aevastama, läkastama ja turtsuma, kuni kukkus lihtsalt kokku. Andreas oli võitnud, ilma, et ta oleks oma mõõka üldse kasutanudki.

Kui Rõngaskõrv silmad avas, nägi ta enda kohal Andrease rohekaid silmi ja tema väljasirutatud kätt. Andreas ei olnud vägivaldne mees. Teda peeti küll mereröövliks, kuid tegelikult oli ta vaba mees ja rahuarmastaja või siis pigem tõe armastaja ning eelistas enda kohta sõna meresõitja. Rõngaskõrvale aga tegelikult meeldis Andreas, sestap ei tahtnudki ta temaga kakelda ja sirutas ohates käe.

„Mul on talumatus, tead, tolm! Õudne on elada,” vabandas ta õlgu kehitades abitult. „Jutud sinu kohta teevad sinu ees liikudes sulle au ja ei liialdagi,“ lisas ta siis, kui raputas korralikult Andrease kätt, ning teisega talle õlale patsutades, võttis Andreaselt vastu oma mõõga, mille ta uuesti vöö vahele pistis.

„Kuule, Rõngaskõrv, mis su nimi tegelikult on?” küsis Andreas, kui nad end tolmust enam-vähem puhtaks olid kloppinud ning jälle baarileti taga istet olid võtnud ja uued kannutäied rüübet tellinud.

Rõngaskõrve nägu muutus selle küsimuse peale virilaks. „Ah et minu nimi?” ta rüüpas lonksu. „Rembit.” 

„Rembit? Aga see on ju uhke nimi. Miks sa seda ei kasuta?” imestas Andreas.

„Sest see on justkui naeruväärne. Kõikidel piraatidel on väärikad nimed nagu sinulgi, Andreas ja siis isegi Oliver ... või Mattias Maahirm ... Leopold ... Ja see toob mulle meelde mu venna ja ta on alati olnud kõvem mees.”

„Aga minu arust kõlab Rembit Rõngaskõrv väga uhkelt ja kaptenilikult. Ja oma vennast oled sa iga kell üle. Võtame selle terviseks, Rembit, ja siis räägime edasi.” Nad lõid kokku. Ja tellisid kumbki veel ühe pindi. Andreas oli vargsi Berdile märku andnud, et annaks Rembitile kõrrerüübet, see nägi üsna samasugune välja nagu tondirüübe ja Rembit oli juba niigi liiga palju joonud.

Rembit Rõngaskõrv oli kunagi lubanud Andreasele oma järjekordse võla katteks ühte suurepärast ja ohtlikku seiklust – otsida lohe Brigitte koopast salapärast ja imelist, müütidest ümbritsetud saladust. Aga siis, kui nad olid juba lähenemas lohe elukohale, lõi Rembit vedelaks ning pettis Andreast, juhatades ta kavalusega kusagile koopa urgastesse ning jättis ta sinna, lootes, et ta ise leiab varanduse ja vaadaku too ise, kuidas välja saab. 

Koopas oli palju keerulisi käike, see oli otsekui labürint ning Rõngaskõrval oli endalgi raskusi sealt välja pääsemisega. Kuid Andreas ei leidnud varandust ega oma otsa, vaid hoopis väljapääsu ühe vöödilise kassi näol, kes ta sealt välja juhatas ning ta leidis ka oma meeskonna ja laevagi endises kohas teda ootavat. Vöödiline kass jäi Andrease laevale elama ja tema nimeks sai Ernst. 

Kuid Rembit Rõngaskõrv ei saanud kulda ega saladust, vaid ainult tuld, sest lohe jõudis oma jahiretkelt tagasi varem ja kõrvetas Rõngaskõrval pool pead ära, sest ajast peale oli ka Rõngaskõrv ajutiselt ja üsna vääritult ühinenud ühesilmaliste mereröövlitega. Siis leppis Rembit Rõngaskõrv kokku Oliver Karvanäoga, et tollega koos lohele tema enda koopasse kättemaksu reid korraldada. Sest peale tundmatu saladuse oli lohe koopas siiski ka hulgaliselt kulda ja muud varandust. 

Brigitte koobas oli nii nagu üks lohe koobas olema peab. Kuid kohe pärast toosti ühise ettevõtmise heaks võttis Oliver Karvanägu Rõngaskõrva ilusa taevakarva laeva Sinipärli ning purjetas sellega minema. Oliver Karvanägu oli just enne oma laevast ilma jäänud Sõjaministeeriumi poolt korraldatud haarangus, kus oli mängus üks daam ning seda lugu ei tahtnud ega lubanud Oliver kellelgi kunagi meenutada ja sellepärast oligi ta kiiresti nõus Rõngaskõrvaga koos tegutsema, ning sellepärast rippuski pleekinud ja halvasti joonistatud tagaotsimiskuulutus igas sadamas. 

Ning nüüd istus Rõngaskõrv Servasaba sadama kõrtsis, ühe kaetud silmaga, põletusarmiline ja taastuva musta krässus habemega. Mõrutas, jõi rüübet ja üritas mõelda, mida teha, kuni tuli Andreas. Vähemalt oli tal alles terve tema parem kõrv, mille otsas kõlkus ilmatu suur kuldne rõngas, mis oli nagu peenike madu, kel rubiinid silmadeks. See oli päris ehe ja kollane kuld, ainuke kuldese, mis tal alles oli jäänud, teise kullast rõnga teisest kõrvast oli lohe välja kõrvetanud ja oma koopasse jätnud. Mälestus sellest tegi valu ning ilmselt teeb seda veel kaua aega.

„Aga mis seal koopas siis on?" küsis Andreas ning Rembit võpatas justkui oleks kusagilt kaugelt mõtterännakult tagasi tulnud. 

„Mh?"

„No selles koopas, kuhu te kõik nii kibedalt tahate pääseda? Mis saladus seal siis on, mille pärast ma isegi vaevu pääsesin?"

„Kurat seda teab," Rembit ohkas. „Mitte keegi enam ei tea, sest see on nii vana saladus. Ma mõtlesin, et sa raudselt tead."

„Imelikud ikka olete," arvas Andreas.

„Üks põrguline oli seal veel,“ pomises Rembit oma käelaba siludes veel nii vaikselt, et Andreas seda ei kuulnud.

Bert asetas letile ka meeste püstolid, kui oli kindel, et nood lahkumas on.

 *

Kuid lohevarandusest jäi ilma ka Oliver Karvanägu, rääkimata sellest salapärasest saladusest, mida üks neist rohketest koobastest pidi varjama. Legendidel on oma jõud. Oliver purjetas Rembiti Sinipärliga põhja poole, samal ajal kui Rembit kandis tema peale tugevat vimma ja neimahimu. Andreas jällegi oli väga haavunud Rembiti autu käitumise peale ja oli talle välja kuulutanud kahevõitluse, mida Rembit ei julgenud vastu võtta ning lipsas järjest Andrease eest ära. Kuid nüüd, Servasaba sadamas, olid nad lõpuks oma arved klaarinud. Lohe, laeva ja Oliveri polnud kumbki neist unustanud.

„Brigitte olevat jälle söömas käinud,“ ütles Rembit.

„Jah, jutud liiguvad. Taevas on olnud tulekarva.“

„Nüüd ta põõnutab, seedib ja peeretab jälle oma kullastes koobastes,“ Rembit ohkas.

Röga-Bert poetas Andreasele vargsi pihku sedelikese. Valjusti aga lausus, „Kuidas laeval läheb? On endiselt Hõbekuljus?“

„Jah on, tänan küsimast. Endiselt hõbekas-sinakas ja endiselt Hõbekuljus.“

„Jaa ... ilusti olete tema üles vuntsinud küll. Olen kuulnud, et teist sellist laeva meredel pole enne nähtud.“ 

Andreas naeratas vastuseks.

„Tervita siis teisi ka, ütle, et teie tuba ootab teid alati!“ Bert lehvitas lahkuvatele meestele.