4. ANDREAS KAKSSILM JA LOHEKOOPA SALADUS

 4.

Andreas sai oma kaasnime Kakssilm pärast kohutavat ja verist võitlust metsinimeste ja vibuküttide vastu kaugel Sehru kõrbes. Ta oli tollal palgasõdurite armees, mis kuulus kõrbekhaan Omar Oopakhassele. See pidi lihtsalt olema paari mässumeelse hõimu korrale kutsumine, kuid muutus jubedaks veresaunaks. Muidugi ei tahtnud Omar Oopakhasse avalikult midagi omaks tunnistada ning varjas oma kahtlusi ja hoidis tagasi infot, et see on enamat kui mässu maha surumine ja tema armee marssis sõdurite enese teadmata julma lahingusse.

Andreas pidas parajasti kahevõitlust ühe metslasega, kel juba oli nuga reies ning olles tolle enda arust vagaseks teinud, jäi hetkeks vaatama lahinguväljale, kus nägi lamamas liigagi palju sõpru. Metslane, kes oli peaaegu surnud juba, võttis kokku oma viimase jõu, kiskus noa endast välja ja heitis selle Andrease poole. Vaid murdosa enne nägi Andreas silmanurgast eredat peegeldust päikeses ja keeras oma pead ning nuga lendas temast mööda, riivates vaid pead, ja Andreas langes pikali. Peaaegu oleks Andreas ilma jäänud oma silmast ja ehk isegi elust. Helmut oli teda eemalt mõõgaga pimestanud, et teda päästa. Sellest ajast peale kutsuti teda Andreas Kakssilmaks ning seda nime koos mõlema silmaga ta kavatses ka hoida. Vasaku silma juurest jooksis juuste sisse nüüdseks peenikeseks kuivanud arm, mis meenutas talle nappi pääsemist. Vahel, eriti kui Andreas vihastas, hakkas arm õhetama ja muutus roosaks. Lõunamaa kõrbest pärit terasest sepistatud nikerdustega noa korjas Andreas üles ja kandis sest peale alati endaga kaasas. Didrekson ja Helmut – Andrease kaks kõige ustavamat kaaslast üsna varasest lapsepõlvest peale, kandsid ta lahinguväljalt välja. Andreas seda enam ei mäletanud, sest verd oli tulnud palju ja ta oli kaotanud meelemärkuse. Ka Helmut ja Didrekson ise olid haavatud, kuid mitte üks vägi poleks neid ilma Andreaseta väljalt minema viinud.

Nad oli võidelnud oma elu, oma sõbra Kalmani ja tolle armastuse Nella-De eest, kes kuulus Omari haaremi lemmiknaiste hulka. See oli küll kõrbekhaani armee, aga tegelikult oli selle lahingu varjus riigipööre peaaegu juba teoks saanud. Omar Oopakhasse oli rikas, kade ja armukade valitseja. Tal oli vägev haarem, mille naisi ta teadis vägagi täpselt peast ning ta oli eriti armukade oma lemmiknaiste peale. Omar sai enda vastu peetavast vandenõust teada ühe naise käest, kes päriselt talle kuuletus ning see ajas teda marru. Kui enamus sõjaväge oli saadetud lahingusse, hakkas ta välja mõtlema plaani, kuidas riigist selline vastuhakk välja juurida, enne kui see päris suureks paisub. 

Vähe teadis ta, kui palju inimesi sellega juba seotud oli ja kui kaua oli seda plaani viimistletud. Omar ei usaldanud kedagi peale oma isikliku sekretäri Kalmani ja kõrgeima väejuhi Karif Karmi. Üsna vahetult enne Suurt ülestõusu Omariumis tahtis ta lasta hukata kõik vähegi kahtlased elemendid ja igaks juhuks rohkemgi, kaasa arvatud Kalmani, oma isikliku sekretäri, sest teda nähti liiga tihti asju ajamas koos Andrease, Helmuti ja Didreksoniga ning need kolm olid pidevalt koos ja see tundus kahtlane. Kuid sõda mässumeelsete kõrberahvastega jõudis enne lahti minna. Omar oli kindel, et dissidendid võetakse kinni ja hukatakse ning ta isegi mõnules juba mõtte juures, kuidas ta ise mõnda piinata saab. Omar oli konstantselt veendunud, et alati on kuskil keegi, kes tahab vallutada tema riiki Omariumi. Tal oli muidugi õigus, kuid ka mitte kõige absurdsemates unenägudes ei osanud ta ette näha, miks taheti Omariumi vallutada ja temast – Omarist vabaneda.

Omarium oli Omar Oopakhasse kauge esivanema Omar I poolt rajatud linn otse kõrbesse. Ajapikku oli linnast saanud rikas ja võimas riik, mis püsis võitmatuna sadu aastaid kindlalt oma vallutatud maadel, kuid nüüd olid tekkinud valitsusse mõrad ja toimusid mässud ning ülestõusud ja levisid kuulujutud kahtlasest põrandaalusest tegevusest ning õõnestustööst. Omar Oopakhasse oli muutunud ettevaatlikuks ja paranoiliseks ning tema öörahu oli häiritud juba liiga kaua, mistõttu oli ta eriliselt pahur ja kergesti süttiva meeleoluga iga päev. Ning nüüd oligi tema suurim hirm teoks saanud – kuigi mitte Kalmani poolt, nagu ta oli ehk kahtlustanud, vaid metsinimesed kaugelt metsadest ja vibukütid suurtelt tasandikelt olid tulnud Omariumi vastu sõtta. Oma kahtlustava iseloomu rahustamiseks oli ta aja jooksul kogunud suure palgasõdurite armee, kellele ta aga ei raatsinud kuidagi kogu palka välja maksta ning tegi seaduse, et seni, kuni nad on tema riigi territooriumil, teevad nad mingit muud tööd, sest kui sõdida pole vaja, siis nad ju selle eest palka ei või saada. Ainult et mitte ükski ei saanud linnast lahkuda, sest kõiki, kes lahkusid, koheldi desertöörina ning toodi tagasi ja kas hukati, vangistati, orjastati või määrati haaremiteenriks, kus aga mehed võisid viibida ainult eunuhhina. Omar Oopakhassse hoidis palgasõdurite armeed enda juures sisuliselt vangis. Aga sellega ta ei arvestanud, et Omariumi naised ja neiud võiksid armuda sõduritesse ja nii juhtuski, et suuremast osast palgasõduritest said pärast riigipööret ning Omar Oopakhasse surma uue Omarita Vabariigi elanikud.

Omar Oopakhasse kahtlustas kõiki, kuid jäi oma troonil siiski pimedaks sellele, mis toimus tema vahetus läheduses. Ning need, keda ta oli nõuks võtnud usaldada, ning kellede abil oli ta absoluutselt kindel oma ainuvõimus, haudusid tema vastu kõige kurjemat saatust. Ning võib-olla ta jõudiski olla pisut üllatunud, kui ta hetkeks tundis, et õhk ei käi enam läbi, sest järgmisel hetkel oli ta surnud. Kõik. Omarium oli türannist vabastatud.

Riigipöördes oli suur osa sekretär Kalmanil ning tolle armastatul Nella-De’l, mida Andreas aga ei teadnud. Mida ta veel ei teadnud, et naine oli meest tegelikult ära kasutanud, olles ise hoopis Omari esimese vägede ülemjuhataja Karif Karmi armuke ning koostööpartner riigipöörde korraldamises. Ning pärast Omari surma oli Karif lasknud Kalmani hukata, söötes ta rahvale ette kui tõelise riigi reeturi. Andreasel polnud Omari kukutamisest sooja ega külma, küll aga jäätus tema süda, kui nägi, millist kurjust võib tuua naine. Rahvas rõõmustas ja pidutses seitseteist päeva ja ööd, olles õnnelikud vabanemise üle Omar Oopaka seaduste alt ning võtsid rõõmuga vastu uue riigipea, kuid mitte enam khaanina, vaid vaba riigi juhi, kelleks sai lahkunud Omar Oopakhasse vägede ülemjuhataja Karif Karm. Tema kõrval seisis imekaunis Nella-De, juustes säramas helesinine kuldnokamunasuuruse briljandiga diadeem.

Pärast verevalamisi oleks Andreasel olnud võimalus jääda vastasutatud Omarita vabariiki, või saada isegi riigijuhtide seas kõrgele kohale, kuid ta siiski lahkus, kordagi tagasi vaatamata, sellelt õelalt maalt, et mitte kunagi enam tagasi tulla. Riigijuhtimises ei oleks ta tahtnud osaleda, selleks hindas ta liiga palju oma sõltumatust, kuid laeva juhtimise vastu polnud tal midagi. Ta tahtis reisida, seigelda, tahtis hingata vabadust vahelduseks kõrbe kuiva ja liivase õhu asemel ning pärast kibedat kogemust naiste truudusetusest ja salakavalusest, otsustas hakata mereröövliks. Pealegi leinas Andreas oma sõpra Kalmanit, kellest oleks kindlasti saanud nende neljas tubli kaaslane. Ja merel naisi pole, sest naine pardal võib tuua ebaõnne. Lahkudes võttis ta kaasa oma kaks parimat sõpra ja ihukaitsjat – Didreksoni ja Helmuti.

Nad jõudsid pärast kõrberännakut ühte tolmusesse sadamalinna – Servasabasse. Seal otsisid nad kõigepealt koha, kus keha kinnitada ning astudes sisse Muinaslind kõrtsi uksest, märkasid leti taga kiduravõitu ümara habemega meest, kes neid kahtlustavalt piidles. Mees serveeris neile hundirüübet. Jook oli küll üsna jahe, kuid klaasid nii räpased, et Andreas, Helmut ja Didrekson keeldusid sealt joomast.

„Mis asja sa meile pakud, mees?“ küsis Didrekson põlglikult.

„Mida härrad tellisid, eks ikka seda,“ vastas kõrtsmik leti tagant, käsi vargsi laua all olevale püstolit otsimas.

„Sa ära sealt leti alt muud otsi, kui puhtaid klaase,“ ütles Helmut ja näitas oma hõlma alla.

„Mina sinu asemel kuulaksin küll, mis ta ütleb,“ tegi nüüd Andreas ka suu lahti.

Mehed vaatasid kõik teineteisele otsa, pilkude vahel pinge kui üle häälestatud pillikeel.

„Aga kuulge,“ lausus Andreas siis ja tõstis peopesad üles. „Mis me siin kakleme. Me oleme tulnud pika tee, me oleme väsinud, tolmused. Hirmsasti tahaks pesta, süüa, natuke magada ja siis osta enestele üks laev.“

„Laev?“ imestas kõrtsmik. „Te soovite osta laeva?“

„Justament. Sa tead kindlasti kedagi, kes müüb.“

Kõrtsmik mõtles veidi. Kas võiks neid õige veidi tüssata, no nii enesekaitseks ... kas võiks ...  On siin relvastatud ja värki, kes teab, mis nad hauvad. Vastas siis: „Ma tean küll ühte jah, aga see vajab remonti.“

„Remont on hea, kui aga aluse korralikult merekindlaks saab,“ arvas Andreas.

„Hästi, siis ma viin teid selle juurde. Kas lähme kohe?“

Didrekson, Helmut ja Andreas vaatasid korra üksteisele otsa ja siis noogutasid, miks mitte?

„Enne teeme ühed rüüped ja palun puhast klaasi.“

Selle peale ilmus leti alt kui võluväel kolm kristallpuhast klaasi ning täideti jaheda rüüpega.

„Vot see on juba midagi, millest lugu pidada!“ kiitis Didrekson. Kõrtsmik muheles ja kutsus köögist ühe poisi letti valvama ning kundesid teenindama kuni nad ise õues käivad.

„See on üks vägev laev, ütlen ma teile. Natuke kõpitsemist siit ja sealt ja nagu uus. Kust kandi mehi olete, ega te ometi põgenikud või riigireeturid pole, siis mul teiega asja pole!“ seletas kõrtsmik.

„Küllap sul juba oleks asja ka siis, kui me oleksime riigireeturid. Heast kullast ei ütle keegi siin ilmas ära,“ lausus Andreas tõsiselt.

„Kullast, sa ütled? Ei no, eks saab ju silma see üks kord ka kinni pigistada,“ ja ta irvitas, nii et kogu nägu krimpsu tõmbus.

Nad olid jõudnud ühe kõrvalisema kai äärde, mis nägi välja nagu kellegi kolikamber. Siin-seal vedeles katkisi kalapaate ja kõikvõimalikku sodi ja pilpaid. Keset seda prahihunnikut oli kaldal üks viltu vajunud laevakere, mis kunagi võis olla väga uhke.

„Siin see on – Josla,“ osutas kõrtsmik laevale.

„Josla? Mis asi see veel on?“ imestas Didrekson.

„Josla on see laev siin, mis on müügis.“

„Ükski laev pole sellist nime ära teeninud,“ arvas Didrekson.

„No selline ta juba kord on,“ ütles kõrtsmik ja sülitas maha. Helmut astus kõrvale ja võdistas end.

„Miks ta niimoodi koheldud on? Miks ta sodi sees peab olema?“ Didrekson kirtsutas nina.

„Ta on jäänud seisma ja siis on siia lihtsalt igasugu asju kogunenud. Ehk isegi midagi tarvilikku, mõni lauajupp ikka kulub ära,“ kehitas kõrtsmik õlgu.

Andreas vaatas laeva, Didrekson ja Helmut koputasid siit ja sealt. Laev oli olnud tõesti vägev, aga praegu seisis ta üsna õnnetult ja nagu alasti nigelatel pukkidel kuival maal. Värv oli osaliselt maas ja tuhmunud, mõned plangud turritasid välja, fokkmast oli pooleks. Laevatekil olid augud ja trümmis oli salapärane jube hais. Kolm meest käisid laeva üksipulgi läbi, katsusid siis ja koputasid sealt. „Sellest võib isegi asja saada,“ arvas Helmut, kui näpu kogemata läbi laudise torkas. "Kui üht-teist välja vahetada."

„Mhmh ... remonti vajab muidugi kõvasti rohkem kui paar kõpitsust,“ ütles Didrekson.

„Jaa ...“ Andreas istus reelingule ja jõi mõttesse. Helmut ja Didrekson uurisid veel vööri ja ahtrit, proovisid kaptenisilda ja kuidas oleks sealt silmapiiri vaadata.

„Teate, sellest saab meie päris oma asi. Me teeme sellest laevast enda laeva ja niisuguse, mida keegi veel näinud pole. Võtku siis aega mis võtab, raha pole ka nii tähtis, aga see on meie vabadus siin, meie puhas leht ja uus elu. Mõtelge, tuul juustes ja merelinnud pea kohal ... Mis te arvate?“ küsis Andreas püsti tõustes. Kõik kolm vaatasid üksteisele otsa ja noogutasid, näod säramas. "Kas oleme liiga innukad või usaldame kõhutunnet?"

„Me võtame selle!“

Kõrtsmik naeris laialt. „Väga hea! Ma teadsin, et ükspäev tuleb keegi, kes selle ära ostab!“

„See on sinu vana laev, eks ole?“ küsis Helmut.

„Ee ... jah noh.. pärast seda, kui ma paikseks jäin, ei sõida enam merd ... liigesed tead, pole enam need ... Aga kas räägime ka rahast?“

„No räägime,“ ütles Andreas. „Hea söögi juures räägime.“

Nad läksid tagasi, nende käik juba niigi äratas tähelepanu ja seda nad hetkel ei soovinud. Mehed istusid lauda ja kõrtsmik läks neile süüa tooma.

Varsti olidki neil ees puhtad taldrikud aurava liha ja porgandiga, kõrvale mõnus tükk leiba ja kann punarüübet.

Alguses ei olnud kuulda muud kui rahulolevat söömist. Siis võttis Andreas sõõmu peekrist, pühkis rätiga, mis oli tema enda oma, suu puhtaks ning küsis:

„Mis su alus siis maksab?“

Kõrtsmik nimetas summa. Didreksoni silmad läksid seepeale suureks. „Sellise raha eest selline asi?“ Ta ei teadnud, kas naerda või ägestuda.

„Jah noh, võta või jäta. Asjad kallinevad iga tund.“

„Kuss, küll ajame asja joonde,“ ütles Andreas rahustavalt. Ta vaikis mõne hetke ja trummeldas näppudega tasa mööda lauda.

„Nii, sa ütled, et sa tahad laeva eest sellise summa,“ alustas Andreas.

„Jaa. No ..“ alustas kõrtsmik, aga Andreas katkestas teda käeviipega.

„Siis kõigepealt alustame headest kommetest. Minu nimi on Andreas, see siin on Helmut ja see siin Didrekson. Mis on sinu nimi, aulik kõrtsihärra?“

„Bert,“ vastas kõrtsmik ja punastas. Ta ei mäletanud, et keegi teda üleüldse kunagi aulikuks kõrtsmikuhärraks oleks nimetanud. Talle hakkas Andreas väga meeldima.

„Väga meeldiv Bert. Sa võiksid rohkem naeratada, sa näed siis äärmiselt kena välja.“

Berti punastamise aste võttis sisse kerge bordoo varjundi.

„Kas lööme siis kaubad kokku?“ küsis ta ettevaatlikult, enne kui südametunnistus piinama hakkab.

„Lööme, kuid tingimused tuleb läbi arutada. Hind on krõbe, seda ma tunnistan – kuid selle hinna eest sa pakud meile puhastest klaasidest juua alati, kui me siia tuleme, sa pakud meile ka einet, kuni me siin nüüd oleme ja pakud öömaja, ning otsid mehed, kes laeva remondiksid. Remonditasu ja materjalid maksame neile juba ise. Kuidas sellised tingimused sulle sobivad, Bert?“

Bert jäi mõtlema, võttis paberi ja pliiatsi ning kritseldas midagi, nägu mõtlik. Siis see korraga selgines ja ta tõstis pilgu ning sirutas välja käe. „Hästi, teeme nii. Sa tundud üks õiglane mees olevat ja sinu tingimused on mulle vastuvõetavad.“

Nad surusid kõik omavahel kätt ja koostasid siis paberile ka lepingu, et keegi ei saaks taganeda ja et kõik püsiks meeles.

 

Hiljem oma toas tegid mehed veelkord ka omavahel koosoleku, kuidas laeva remontida ja kuhu sellega siis edasi minna. Laevale tuli ka uus nimi välja mõelda. Aknast välja ei julgenud keegi väga vaadata, sest Omariumi – nüüdse Omarita inimesi ja spioone võis siingi liikuda ja ei ole tarvis, et keegi nad ära tunneks. Vaen ei olnud veel ununenud ega maha maetud.

„Bert on sisimas tegelikult vist heasüdamlik,“ ütles Didrekson äkki, kes ikka tahtis inimestest kõigepealt head uskuda.

„Küllap on jah, aga talle seda nina alla hõõruma ei maksa minna, siis hakkab jälle meile klaasi sülitama,“ arvas Helmut ja sellepeale nad naersid kõik.

„Ma ju enne kuulsin tänaval, et keegi ütles, et kuhu see Röga-Bert nüüd läheb, leidis lollid, kes ta auklikuks lastud küna ära ostavad?“

„Röga-Bert, ah?“ Selle peale naersid nad veel valjemalt.

„Jah, ta leidis need lollid, aga need lollid pole üldse nii lollid!“

„Sa tegid talle muidugi ka eriti kena komplimendi!“

„Jaa, ja see mõjus, kas nägite?“ Andreas naeris nüüd juba ka laginal.

„Kui hea on naerda! Ma ei mäletagi, millal ma viimati sain seda teha!“ ütles Andreas läbi naeru ning nad luksusid naerust ja hoidsid kõhtu kätega kinni kuni jäid igaüks oma voodisse magama.

Väljas arutasid inimesed, et kes küll on need veidrikud, kes Röga-Berti katkist laeva endale tahavad ja kas nad tõesti nii meeleheitel on, et sellisega riskivad. Lihtsam oleks ju osta kohe mõni moodne laev, mis juba kannab ja mis ehk nii kallis polegi. Pealegi saaks uue laevaga kaasa ka garantiilepingu.