ANDREAS KAKSSILM ja Lohekoopa saladus

1.

 

„Helm!“ Veri nirises mööda nägu, segades nägemist, tikkudes silma.

„Helm… Dide…“ Mehe hääl oli väsinud, rääkimise asemel oli kuulda vaid sosinat. Keegi ei vastanud tema kustuvale hüüdele. Päike lõõskas, pannes õhu värelema, raisakotkad tiirutasid kriisates taeva all ringiratast.

„Dide ... Helm ...“ ei jaksanud ta enam isegi sosistada, suu hüüdis hääletult, ta ägas korra käega üle silmnäo ja vajus näoli maha. Maapind virvendas, päike ajas liiva tuliseks ja mees kaotas igasuguse taju ümbritseva suhtes. Ta ei saanud enam aru, kas oli just nüüdsama keegi, kes ta ümber keeras ja talle mingit värskendavat vedelikku pragunenud huulte vahele tilgutas? Kas pistis keegi talle pakikese pihku, öeldes, et hoidku seda? Ta ei näinud ka kahte jalapaari temani tulevat ega tundnud enam, kuidas ta maast üles tõsteti ja ära lohistati.

See oli noor ja tugev mees, kes nüüd viskles asemel väga tugeva painaja küüsis.

„Andreas!“ hüüdis keegi ja raputas meest õlgadest.

„Andreas, noh! Õgardõri päralt! Andreas! Kuuled! Vala, Dide,“ käsutas see keegi uuesti ning Dideks kutsutud noormees valas kapatäie külma vett näkku unenäost vaevatud mehele, kelle nimi oli Andreas. „Oli alles uni,“ ütles ta väsinult end istuli ajades.

„Oli, me teame. Aga see oligi ainult uni. Me hakkame jõudma.“

Andreas tõusis, pilk tasapisi rahunemas.

Helmut, nende kolmas kaaslane, vaatas Didreksonile otsa ja lausus vaikselt: „Me peame kuidagi teda aitama, ta peab lahti saama sellest unenäost.“

„Jah, või nägema lõpuni.“

„Ehk Milla oskab aidata.“