2. ANDREAS KAKSSILM JA LOHEKOOPA SALADUS

2. 

Päike oli veidi aega tagasi loojunud ning taeva ja mere valgustamise töö oli enda peale võtnud kuu, mis tõusis suure ja kollasena, kuid mida kõrgemale ta kerkis, seda heledamaks ta muutus.

Ühes pealtnäha mahajäetud ja veidi räämas sadamas loksus vaikselt juba umbes paarkümmend laeva, kui üks veel juurde libises mööda siledat vett. Laevalt hüppas maale seitse meest. Mehed olid hõivatud vaikselt olemisega, mõõgad vööl ja muud terariistad erinevate riidekihtide vahel ei teinud asja sugugi lihtsamaks, nii ei märganudki keegi paari hiilgavaid silmi, mis kuuvalgust endasse meelitades neid seirasid ning millede omanik oli just nüüdsama laevalt lahkunud. Natuke maad eemal ahenes tee rajaks, mis viis metsa ning pimeduse saabudes tundus see eriti sünge ja pime. Paremat kätt jäi õrn Timerali kuma, kus oli ka ametlik sadam ja terve Timerali linn seal taga. Mahajäetud sadama juurest Timerali aga ei pääsenud, sest neid kahte ala eraldas suur ja pehme soo, nii ei teadnudki linnaelanikud nende endi nina ees toimuvast suurest piraatide kogunemisest.
Puude vahel looklev kitsuke rada oli teadjale maamärkide järgi hõlbus leida. Rada viis järjest sügavamale metsa, kuni linnakuma enam ei paistnud ja jõudis ühe suure kivilahmakani. Esimesena kõndinud mees koputas vastu kivi salakoodi ning kivi tagant kostis tuhm raksatus. Mehed lipsasid ükshaaval kivi taha ja pärast teist raksatust jäi kõik vaikseks.
Avanenud käik oli nõrgalt valgustatud paari tõrvikuga, neist üks võeti nüüd kaasa. Käigusuult algas pikk, kitsas ja käänuline koridor, keerates kord paremale, kord vasakule, siis hakkas laskuma ning hoolega märke jälgides jõuti pärast keerutamist labürindi taolises käiguahelas suuremasse ruumi. Oli kuulda jutukõminat – Nõukogu oli alanud.
„Jõudsime just õigeks ajaks,“ ütles esimene mees ja kohendas mõõgavööd. Teised mõmisesid nõusolevalt kaasa.
Suures, looduslike sammastega saalimõõtu ruumis oli käimas piraatide iga-aastane üldkoosolek ja kohal olid mitmedki enesele nime teinud mereröövlid, Leopold Lõvi, Lembit Kõvakõrv, Paolo Mustnägu, Punane Yusuf-Yusuf ning ka mõned naissoo esindajad, kellest kõige kuulsam oli ravitseja Milla-Me Krookkrae. Kohal oli ka noorem põlvkond, näiteks Mattias Maahirm, kes oli tulnud Nõukogule maad mööda, istus oma käsilastega pisut kõrgemal, varjulisemas kohas, just Andrease koha kõrval. Andreas ise aga, koos oma kahe lahutamatu kaaslase Helmuti ja Didreksoniga, oli puudu. Oliver, kes oli äsja saabunud mees, märkas seda ning tema kulmud läksid korraks kipra. Seda märkas jälle Milla oma nõelterava pilguga. Kõikidel tulijatel  olid kaasas ka mõõgad. Tulirelvi polnud lubatud.

„Ah otsustasid siiski tulla?“ küsis Milla-Me pilkavalt, „Oliver,“ lisas ta pisut mürgisemalt. Ta jälgis teraselt meest, ta ei usaldanud teda. „Oh ei, sa näed õigesti, Andreast pole, tal oli pakilisi asjatoimetusi mujal,“ muigas ta pisut. Ta oli peaaegu täielikult kindel, et Oliver plaanib midagi. Ja teades mehe äkilist iseloomu, ei tõotanud see pea kunagi midagi head. Oliver jõudis märgata, et ka Rembit Rõngaskõrva pole. Ta oli seda muidugi arvanud, aga ... tema mõtte lõikas katki Milla-Me põlglik küsimus: „Huvitav, kuidas sa siia said üldse? Ujusid? Su enda laeva ju pole enam?" Oliver vaid sisises vastuseks.

*

 
Laevalt lahkunud helkivate silmade omanik tõusis pärast meeste metsa kadumist lendu ja kadus sadamasse majade vahele, lipsates ühe vana ja lagunenud maja katkisest pööninguaknast sisse. Selle tegevuse fikseeris üks teine, tähelepanelik ja öövalgusest täisvalgunud rohekas silmapaar.
 
„Niisiis. Sul on meile sõnumeid?“ küsis Piraatide kogu pealik Keeru-Korstein. Kõik vaatasid ootusärevalt Oliveri poole, kes kergitas pisut vööd, justkui sättides mõõgapidet ning noogutas.
„Jah on, auväärsed, kes te siia olete kogunenud. Ma ei hakkagi siin pikalt keerutama," ta vaatas korraks Keeru-Korsteini poole. „Minu meelest on meil aeg vahetada pealikku.“
Vaikus.
„Khm ... ja keda sa siis välja pakud?“ küsis üks vanematest.
„Ma pakun iseennast,“ vastas Oliver, sättis pöidlad vöö vahele ning ajas rinna kummi.
„Ja miks sa arvad, et sa oled selleks võimeline?“ küsis Keeru-Korstein, tihedalt keerdus halli habemega ning mustade silmadega mees, kelle vanust enam keegi ei osanud arvata.
„Sest ma olen noorem ja tugevam ja mul on uus nägemus meie maailmast ja mulle ei meeldi, et igaüks purjetab oma lipu all ja meri on kirev nagu pühademuna.“
„Sa siis tahad, et kõik oleks ühtemoodi? Sa tahad, et kõik kuuletuksid ühele pealikule ehk sinule ja et sinul oleks ainuvõim?“ küsis Leopold Lõvi, sugedes oma kohevat punakat juuksepahmakat, mille järgi talle oligi nimi Lõvi külge hakanud.
„Täpselt nii. Ja miks mitte? Kaua me siis oleme nii, anname vastust sellele kännule siin? Ja ometi teevad kõik, mida tahavad. Mingit kontrolli pole,“ rääkis Oliver edasi. „Keeru-Korstein, sa pole mingi keerutaja enam, sa oled veel vaid vana peeretaja, Peeru-Korstein oleks õige nimi." Seda viimast mõtet ta küll valjusti välja ei hõiganud, vaid ainult nii, et paar tema enda kaaslast seda kuulsid ning seepeale naerma turtsatasid. Pealike laua taga istujate näod tõmbusid pilve.
„Ja kuidas siis hakkaks olema, kui sina oled see üks ja ainuke valitseja? Kuidas jagame mere ja saagi?“
„Protsentidega. Mina saan viiskümmend ja ülejäänud jääb teistele jagamiseks.“
„Ahsoo. Et protsentidega.“
Vaikus täitus kiirelt kahinatega ning ruumis hakkas kihama kui sipelgapesas, jutupomin paisus valjemaks ja valjemaks kuni muutus tugevaks lärmiks.

„VAIKUST!“ hüüdis Keeru-Korstein üle saali. Lärm vaibus.
„Ma arvan, et tuleb teha hääletus, kes poolt, kes vastu ja siis vaatame, mis edasi saab,“ ütles Oliver. Kuigi endamisi oli ta juba ammu mõelnud, et vahet pole, mis oleksid hääletamise tulemused, nii ehk naa läheb madinaks. Vana pealik tõusis püsti ja oli korraga väga vihane. „Sa närune junn! Kui sa oleksid pooltki nagu su oma isa oli! Sa ei kata isegi kümnendikku! Jah, sul on tema nägu, see on kõik, sa sitane juuniorinäru! Ja mina eelistan endiselt protsentideta!"
Oliveri nägu lahvatas leekpunaseks ja silmad valgusid verd täis. Ta kohe ei üldse sallinud, kui keegi teda isaga võrdles sellisel tasemel, et temast juuniori tegi. Ta isa oli olnud loll, enda arust õiglane ja üllas, aga lihtne loll ja jagas oma vara alailma laiali, kuna arvas, et alati oli neid, kes seda rohkem vajavad. Aga võim, hoopis seda oli vaja ja ilma rahata võimu ei saa. Ainult need kaks asja tähendasid üldse midagi siin maailmas. Noor Oliver tahtis seda viga parandada. Ta tundis, kuidas tal veri sees keema läheb. Ruumis valitses jälle üleüldine lärm ja segadus kui mõned kannatamatud noored kõrgemalt äkki karjuma hakkasid: „Jaa, hääletame!“
„Meie tahame Oliveri!“ julges ka mõni vanem Oliveri toetuseks noogutada. Igaüks neist haistis oma võimalust. Mattias Maahirm oli vait, keeras vaid korraks pead, et näha, kes tema kõrval Oliveri toetuseks hüüab. Saatnud põlgliku grimassiga nende suunas, suunas ta uuesti pilgu ruumi keskele.

Hääletamine toimus ruttu. Paljud ei tõstnud üldse kätt. Vastuhääli oli pisut rohkem. Aga Oliver ei suutnud end enam vaos hoida, ta noogutas oma meestele ja need tõstsid ka omakorda käed.
„See enam ei loe, käed on loetud, Oliver, sa oled kaotanud ja välja heidetud Nõukogust,“ teatas Keeru-Korstein ja lõi noa nii raevukalt enda ette laua sisse, et see vajus poolenisti mitmesaja aastasesse puitu.
„Ei, ega ikka ei ole küll nii,“ ütles Oliver ja kõmmutas kaks üleliigset käetõstjat maha. See oli aga ülim reeglite rikkumine ja tähendas mässu ning karmi karistust. Nõukogus ei olnud kunagi olnud tulirelvi, ka kõige alatumad neist olid selle tava austajad. Oliver tõmbas mõõga vöö vahelt. „Kõik, kes minu poolt, võitlusse, sööme need sitapurud siit välja!“ Ja ta ise sööstis esimesena raiuma. Kuid ka teised olid väledad. Oliver oli tulnud kindla eesmärgiga – purustada Nõukogu saalis Keeru-Korstein ja teised vanad kännud tema kõrval, küll siis ülejäänud ka taltuvad.
Pealike laud ei osanud oodata, et keegi tegelikult ka koosoleku ajal verd tahab valada ja kuna kellelgi polnud kaasas tulirelvi, said mitmed hukka või haavata enne kui nad jõudsid reageerida. Sellist asja polnud enne juhtunud. Oliver kargas lauale ja tahtis mõõka läbi Keeru-Korsteini puurida, ent Leopold astus vahele ja vana pealik sai minema. See aga ei takistanud Oliveri, osavalt manööverdas ta Leopoldi haardest välja ja silmates eemalduvat piraati, heitis oma noa tema suunas. Nuga tabas märki ja Keeru-Korstein langes.
Oliver juubeldas: „Mehed, minu järel! Sadamasse ja merele!“
Suurt segadust ära kasutades lahkusid Oliver ja tema järgijad nobedalt. Paolo Mustnägu tammus jalalt jalale. Ta vaatas kordamööda Korsteini, Leopoldi ning Milla-Me’d, kelle jäine pilk talle külma higi palgele tõi.
 
Samal õhtul päikese loojumise aegu oli ühes jõukas rannikukülas, linnulennult vähemalt kahe päeva teekonna kaugusel Nõukogust, suur tulekahju ja hädakisa. Tulekuma paistis kaugele ning paljud inimesed tundsid hirmu naha alla kogunevat, nii mõnigi teadis, mis on juhtunud. Õnnetuse tumeoranž kuma paistis isegi sellesse sadamasse, kuhu piraadid olid kogunenud. Samuti märkas seda üks mees, kes oma aiamaasaarel keset laiuvat ookeani parajasti oli lõpetanud taimede kastmise. „Ah et Brigitte on siis söömas käinud,“ pomises mees endamisi, kui tulekuma päikese loojudes intensiivsemaks muutus. „Sellest ongi juba tükk aega, aga see asi võiks siinkandis lõplikult lõppeda. Kaua see enam aega võtab, et ta ka siiapoole luusima tuleb. Ja kes teab, ehk lustib ta varsti jälle ja paljukest neid külasid ikka jätkub.“
Päike kadus silmapiiri taha ja väljas pimenes. Madalast väätide moodi taimestikust kostis mõningaid plumpsatusi ja kihisemist. Mees vangutas murelikult pead ja läks väiksesse paati, millega sõudis üle kitsa, ent kummaliselt sügava veeriba kõrvalasuvale saarele, kus ootas üks valgustatud aken ning läks majja. Ta jättis ikka tule toas põlema, kui õhtupoolikul oma saared üle käis.